I really got my New York on ehk minu 2015 NYC maratoni lugu

New York City Marathon- see ikoonilises linnas toimuv monumentaalne sündmus on iga maratonihundi unistus. Oli ette teada, et kerge ei saa see katsumus olema- pikk lend, ajavahe, ca 50 000 osaleja stardiga seotud tohutu varahommikune logistika ja lisaks raskevõitu rada koos paljude sildadega ning hiilivate tõusudega. Aga no kuidas sa otsustad mitte minna kui selline võimalus tänu Jooksupartneri ja Wrisi koostööle õuele veereb. Muuseas- sellel aastal oli stardis rekordiline arv eestlasi, tervelt 44.
Kui alustada pisut kaugemalt, siis peale kevadel Zürichis meeletult hea emotsiooni pealt saavutatud uut isiklikku rekordit (3:27) polnud liiga raske suviseks harjutamiseks motivatsiooni leida. Kõik läks justkui õiget rada pidi, enesetunne ja treeningnäitajad olid OK ning võistlusedki õnnestusid enam vähem plaanide kohaselt. Hooaeg venis pikaks, aga NYC-i ootuses sai kõik asjad korralikult ära tehtud, tervis oli korras ja mõnus ärevus istus sees.
Maratonireisile eelnes nagu minu puhul ikka kuidagi eriliselt pingeline töönädal, mille jooksul otse loomulikult oli vaja kõik maailma asjad järje peale aidata ja unetunde ei jäänud ka mitte just liiga palju. Aga ühele poole see maratonile mõeldes mitte just kõige mõistlikum nädal kuidagi sai ja reede lõunal oligi aeg lennuki pardale astuda. Ei meeldi mulle need pikad lennud kohe mitte, seetõttu oli suur kergendus kui reede õhtune NYC paistma hakkas. Seadsime ennast hotellis sisse, tegime väikese õhtusöögi ja üritasime küllalt vara unne suikuda - tuleb tunnistada, et esimesel õhtul see üllatuslikult enam vähem isegi õnnestus.
Laupäeva hommikul tegime traditsioonilise soojendustreeningu ja polnud üldse paha seal promenaadil kulgeda ning üle vee Manhattani vaadet nautida. Uurisime kohalike sörkijate käest ka kinnisvara hindasid, aga kuna krediitkaarti polnud parajasti kaasas, siis tehinguid ei tehtud :). Seejärel tuli nagu ikka suunduda maratoni expole, et kõige tähtsam asi, number kätte saada. Hiiglaslikust Javits Centerist õnnestus stardimaterjalid kätte saada ootamatult kiiresti ja kogenud maratoonar oleks selle üle õnnelik olles liikunud tagasi hotelli ning pannud jalad seinale- aga see polnud paraku minu tee. Mina suundusin hoopis mõned kvartalid edasi kohtumisele oma NYC-s elava tädipojaga, keda ma ammu polnud näinud. Siis veel mõned käigud, ühine õhtusöök mingis Tai kohas (taas väga mõistlik enne maratoni :) :) :) ) ja oligi aeg puhkama minna.
Kõige eelneva loogiline jätk oli otse loomulikult täielikuks katastroofiks kujunenud öö- no nii iga 1…1,5h tagant vaatasin kella, et millal ometi see hommik tuleb. Organism ei saanud kuidagi aru, et mis toimub ja miks sellisel ajal magama peab? Midagi head see igatahes ei ennustanud.
Maratonihommiku programm oli võimas- 5:15 hotelli ees bussi, ca 6 paiku jõudsime Staten Islandile ja minu laine start oli kl 9:50. No ja mul veel vedas, sest viimase laine start oli kl 11. Eelmise õhtu koosolekul tegi meie klubi saavutusspordi direktori KT kõigile puust ja punaseks, et millist värvi stardikülla (kokku on neid seal sõltuvalt lainest 3 tükki) ja mis kell keegi peab liikuma ning mis siis edasi ja millal toimub. Ca 50 000 osaleja stardi organiseerimine pole lihtne ülesanne, aga ameeriklased oskavad masse liigutada, see on üldteada tõde. Ja eks nad ole seda saanud seal juba mõnda aega harjutada ka.
Aga no mis seal ikka- liikusime Staten Islandile jõudes politseinike massist ja turvaväravatest läbi murdes stardikülade eelnevasse tsooni sisse, heitsime muru kaitseks laiali laotatud põhu peale pikali ja tõmbasime tekid peale ning üritasime puhata. Ise veel viskasime nalja, et nagu korralik pagulaste laager oli meil seal:). Kuidagi väga mõnus oli ja jooksmise peale ei tahtnud nagu mõeldagi. Vahepeal söögid, joogid ja muud dopingud sisse ning siis liikusime oma külla ja sealt juba 50 min. enne starti pidi minema stardikoridori. Seda piiras ühest küljest ajutine aed ja teisest küljest WC-de rivi ning risti läbi olid WC järjekorrad. Lihtsalt suurepärane keskkond, kus 50 minutit oma 42 km teekonna algust oodata. Ütleme nii, et soojenduse tegemiseks pidi leidlik olema, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Peale stardipauku Staten Islandilt Brooklyni suunduval suurel sillal jooksmine oli omaette kogemus- seal oli rajal mitmes kihis tihedalt ikka igasugu rahvast, kellest paremalt ja vasakult möödumine oli paras väljakutse. Aga osadel kodanikel oli ikka aega küll- roniti isegi rada ääristavatele betoonpiiretele, tehti selfisid ja welfisid ja igasugu muid trikke. Mul õnnestus siiski mõne aja pärast enam vähem planeeritud tempos liikuma saada. Brooklyn ise oli muidugi omaette vaatamisväärsus, sest katkematu inimkett kahel pool jooksurada oli ikka värvikas, oma koduaias grillivatest hallipäistest mustanahalistest härradest ja prouadest kuni mustade kuubede ja kaabudega ortodoksi juutideni välja. Ja no ergutamine oli selline, et ikka väga raske oli jalga piduril hoida ja planeeritud tempos püsida- terve rajaäär ja mitte ainult Brooklynis oli nagu katkematu Jooksupartneri ergutus- ja joogipunkt SEB Tallinna maratonil! Selle meeletu kisakoori saatel püsisin planeeritud tempos, aga sisetunne ütles ca 10km peal, et head nahka siit täna ilmselt ikka ei tule. Mootor oli korras, aga jalges oli väsimus ja head kerget tunnet, mida lootsin taaskord kogeda, polnud saabunud. Aga nautisin ümbrust edasi ja katsusin ka tempot hoida.
Poole peale jõudsin veel enam vähem talutava vaheajaga 1:42, aga siis saabus peatselt üks järjekordne sild, seekord siis 59 tänava oma ja sellest üle turnimise käigus läks ikka väga raskeks. Keegi oleks nagu tinapommid jalgade külge riputanud. Aga Manhattanile ma jõudsin ja mööda esimest avenüüd pidu jätkus. Kuna tempo hoidmine oli järjest raskem, siis otsustasin sedavõrd rohkem ümbrust nautida ja seda kõike endasse talletada. Ikka uskumatult uhke tunne oli sellisel väärikal rajal joosta, vaateid kaifida ja raja servas korda valvavate politseinikega patsu lüüa. ’’Go Estonia, go!´´ – karjuti mulle tavaliselt. Aga vahel kõlas ka rõhutatult- ’’Estonia???’’ Endiselt eksootiline riik meil siin teisel pool lompi, mis parata:).
Väike tiir Bronxi ja peale viimast silda avanes viies avenüü, millel oli kahjuks mulle varuks üks ebameeldiv üllatus- vaatamata kõigile tarvitusele võetud abinõudele tõmbas parem reie tagakülg niimoodi krampi, et pidin seisma jääma ja üritama venitades asjast jagu saada. Raskustega, aga taas ma kuidagi liikuma sain ning sealt edasi oli ainus eesmärk enam vähem talutavalt lõpuni tulla. Kuna ka mõlemad reiepealsed olid valulikus krambieelses seisus, siis liiga nauditav ja kaunis see kulgemine enam polnud. Ja mälusoppidest tuli meelde, et Central Parkis on ka veel paar ’’rosinat’’ varuks, tõusude näol. Vaatamata minu ’’suurepärasele ’’ konditsioonile, need künkad eriti raskeks enam ei kujunenudki, aga liiga motiveeriv polnud minu kellal varuks olnud vigur- see nimelt otsustas mingil põhjusel distantsi valesti näidata. Pole just liiga tore teada saada, et kui enda arvates on ca 42 km juba läbitud, siis tegelikult pole ta seda mitte. Ja ega täpselt nagu aru ei saanudki, et palju veel joosta on, sest raja ääres olnud segastest miilidega siltidest abi suurt polnud- ei ole see matemaatika maratoni lõpus aurude pealt pannes minu tugevaim külg :). Aga mingil hetkel hakkas nagu väike aimdus tekkima, et varsti see nauding läbi saab ja oligi aeg rusikad taeva poole tõsta- elu neljas maraton sai tehtud!!! Kell läks kinni 3:41 peal- ei olnudki kõiki asjaolusid arvestades väga hull. Teel finišist kuni oma pakiautoni tundsin ennast nagu maailmameister- emotsionaalseid hõiskeid, õnnitlusi ja kallistusi ei jõudnud kokku lugeda!
Üks väga vinge kogemus taas juures, selles pole tarvis kahelda. Ja edasiseks- maratoni tuleb suhtuda aukartusega ja kõik rutiinid piinliku täpsusega läbi teha, vähemasti minusugusel amatööril. Seekord jäin Mr. Marathonile veidi alla, aga seda suurem on motivatsioon järgmisel korral revanš võtta!

Peale traditsioonilist maratonijärgset tähistamist ootas meid esmaspäeval ees Manhattan oma täies hiilguses koos kohaliku eestlase Urve Ruut-Kaminskiga, kes tegi meile kuni õhtuni kestnud tuuri selles väärikas ja mitmekihilises maailmalinnas. Trajektoor oli tuntavalt erinev tavalistest turistidele suunatud ringidest ja kui uskuda ühe osaleja sammulugejat, siis sellel päeval jala läbitud distantsi pikkuseks kujunes 33km! Vähemasti minu puhul aitasid need kilomeetrid maratonist taastumisele ainult kaasa. Ja kaelas rippuv medal lisas samuti ainult head emotsiooni- see oli kindel garantii vastutulevate inimeste tähelepanu võitmiseks ja õnnitluste saamiseks, neid ikka tuli pea igal tänavanurgal :).

Ning esmaspäeva õhtul oli varuks veel üks üllatus- vastuvõtt Eesti peakonsuli juures. Meie seltskonna auks oli isegi president Obama võtnud vaevaks ja NYC-i tulnud- tema autode kolonn sõitis meie rõdu alt läbi :D.

Suurepärane seltskond, võimas elamus ja kõrge motivatsioon jätkamiseks- pole paha saak sealt teiselt poolt lompi!

Jooksuradadel näeme!
Tarmo