Higi, vaev ja pisarad - minu esimene maraton

Istanbuli maraton, minu esimene
Viimane kilomeeter, tõus on nii järsk nagu jookseks Toompeale, aga kordades pikem. Raja kõrval on palju inimesi, kõik elavad kaasa, kuid ma ei märka neid. Iga 100 meetri tagant on raja kõrval tähis, mis näitab, palju on finišini jäänud – 500m, 400m, 300m, 200m, 100m. Vahetult enne finišit näen Rauli, kes hüüab mulle “Triin, tubli! Kohe on lõpp, NAERATA!!!”. Ma ületan finišijoone, jooksusamm muutub kõnniks, mulle antakse kätte kilekott koos “auhindadega” ja ma otsin silmadega Rauli. Kulub paar minutit ja ta leiab mu üles – kallistab ja soovib palju õnne. Ma olen emotsionaalselt täiesti läbi, klammerdun ta külge ning hakkan lahinal nutma...
Kui ma käisin Jooksupartneri Haanja laagris, siis Mart Einasto rääkis oma maratonide kogemustest ning muuhulgas ütles sellise lause “Kui te tahate näha õnnelikke inimesi, siis minge maratoni finišisse – kõik, kes lõpetavad on siiralt õnnelikud!”. Mina, kes ma olin just üle finišijoone astunud tundsin end kui maailma kõige õnnetum inimene, miskipärast oli mul endast nii kahju. Olin rajale jätnud endast kõik – nii füüsiliselt, kuid eelkõige vaimselt.
Maratonieelsed nädalad maadlesin mõlema jala sääreluu valuga. Nii kui hakkasin jooksma ja astusin päka peale, siis lõi säärluu peale kerge valu. Käisin füsioterapeudi juures, määrisin oma jalgu igasuguste kreemidega, kleepisin oma jalgadele risti-rästi teipe ning pidasin läbirääkimisi doktor Ajaga. Veetsin tunde Viimsi Spa jõusaali crosstraineri peal, et vähegi saaks teha midagi sarnast jooksuliigutusele. Maratoninädalaks sain jalad niivõrd korda, et sain teha jooksusammu ilma valuta. Kolmapäeval tegin tunnise trenni Pirita metsas – vaheldumisi jooks, kõnd, jooks, kõnd. Tundus, et ma ikkagi saan Istanbulis joosta. Kohe tekkis mõte, et mis ajaga?
Trenni on ju tehtud, alates maist Marguse plaanide järgi – kilomeetreid kogunes üle tuhande. Jooksupartneri ühistrennis küsin Einari käest “Mis sa arvad, kas ma võiksin alla 4h joosta? See tähendab siis, et kas ma võiks joosta 3.59.59?”. Einar küsib mu poolmaratoni aega ja 10 km aega ning ütleb otse välja “Ei, ma ei usu”. No jah. Aga ega ma ei taha Einarit uskuda. Katse number kaks. Õhtul esitan sama küsimuse skype’s Margusele. Margus vaikib ja ei ütle midagi. Ma mõtlen, et hea küll siis, eks ma teile pühapäeval näitan ;).
Esmaspäeva hommik, maratonijärgne hommik. Kell on 8.00, kui meie tore maratoniseltskond koguneb hotelli ees maratonijärgsele sörgile. (Tuli välja, et Margus ei teinudki nalja kui ta pühapäeval peale õhtusööki ütles, et hommikul trennis näeme! Või siis keegi ei saanud naljast aru!). Sörgin Marguse kõrval ja küsin: “Miks sa mulle kohe ei öelnud, et hull oled, et sina küll alla 4 h ei jookse? Miks sa ei öelnud, et võta rahulikult ja jookse lihtsalt läbi”. Mina (naiivne ja blond) ja minu helesinine 4 tunni unistus – kui üle finišijoone astusin näitas kell 4.28 ja sekundeid peale. Tol hetkel oli mul täiesti ükskõik numbritest, ainus mõte peas oli, et see õudus on õnneks läbi.
Nüüd, peale maratoni läbimist, saan ma aru, mida tähendavad sõnad, et maraton hakkab alates 30dast kilomeetrit... Et maratoniaeg ei võrdu 2 x poolmaratoni aeg... Et jalad muutuvad pakkudeks.... Et tuleb “haamer”... Minu austus ja lugupidamine kõigi maratoonorite vastu on nüüd 2 korda suurem – ma ausalt ei kujutanud ette, et maraton on nii raske ja kõik, kes selle läbivad on tõelised kangelased :)!
Isegi kolm päeva peale maratoni ei ole mind see suur õnnetunne tabanud. Jah, ma olen maratoni läbinud, ma olen medali kaela pannud ja mul on ilus diplom, mis ütleb, et olen jooksund Aasiast Euroopasse. Aga hinges kripeldab ikka see küsimus, et miks see nii hirmus raske oli, miks ma emotsionaalselt kokku kukkusin ja kas ma jooksen kunagi veel maratoni. Täna lohutab mind teadmine, et kõik eestlased, kes Istanbulis maratoni jooksid, ütlesid, et see oli nende üks raskemaid maratone. Ja seda võib vist uskuda, sest 21 inimese peale kokku oli meil pühapäeva õhtuks joostud 274 maratoni.
Maratonieelsel õhtul oli mu peamine mure, et mul hakkab joostes külm. Päeval oli Istanbulis olnud sooja 14-15 kraadi. Linnas ringi jalutades oli seljas soe kampsun ja jakk ning jalas pikad püksid. Kuid kohvris olid mul lühikesed püksid ning ilma käisteta jooksusärk – kogu aeg mõtlesin, et mul ju hakkab külm kui nii vähe riideid on seljas. Aga kuna mul lihtsalt ei olnud teisi riideid kaasas, siis püüdsin uskuda Margust, kes mulle kogu aeg kinnitas, et mul on selliselt väga hea joosta. Ja jällegi oli tal õigus :).
Maratonihommikul olingi stardis kaasavõetud riietuses, peal äraviskamiseks mõeldud dressipluus, et enne starti ära ei külmuks. Minut enne starti lendas dressipluus raja äärde ja maraton võis alata. Esimese poole jooksust hoidsin Eero veetavasse gruppi (sihiks ikka joosta maraton 4 tunniga :)), tempo keskmiselt 5.45.
Jälgisin Eero (rinnanumbriga 2394) kollast särki ning Jaanika blondi patsi ja 23 kilomeetrit läksid lennates. 23dal kilomeetril tundsin, et ei jaksa seda tempot enam hoida ning lasin neil minna – jäin üksi ja tempo langes 6.00-ni. 25dast kilomeetrist läks veel raskemaks, tempoks kujunes 6.30. Seda suutsin hoida kuni 30da kilomeetrini. Ja sealt edasi juba 7.00 ning alates 40dast kilomeetrist juba 7.30.
Raja 20-37 kilomeetrit olid mööda mere äärt – umbes nagu Pirital, et Meriväljani ja siis tagasipööre. Hakkasin arvutama, et palju on kilomeetreid tagasipöördeni. Kui tagasipööre tehtud hakkasin arvutama, et kui palju on kilomeetreid lõpuni.
36dal kilomeetril mõtlesin – ainult 6 kilomeetrit on jäänud, see on nagu Viimsist Pirital. Aga see on ju nii hirmus pikk maa!
37. kilomeeter – püüan häälestada mõtteid positiivsemaks. Tuleb meelde, et kui Tallinnas poolmaratoni jooksin, siis 5 km enne lõppu möödusin 4.30 maratonigrupist, kus tempomeister Meelis Atonen innustas gruppi “Ainult viis kilomeetrit lõpuni, kõik te jaksate 5 kilomeetrit joosta!”. Ja ma mõtlen, et ma jaksan ka!
38. kilomeeter – varsti on ju finiš, miks me ei võtnud kodust pudelit šampust kaasa. Tänane pingutus oleks küll väärt tähistamist.
39. kilomeeter – no ei ole raskemat asja kui maraton, isegi lapse sünnitamine pole nii hull, jalad on lihtsalt nii valusad.
40. kilomeeter – Margus ja Külli on raja ääres ning elavad kõva häälega kaasa. Margus jookseb mõnikümmend meetrit mu kõrval ja ergutab. Ma suudan ainult mõelda, et palun ära jookse mu kõrval, sest kui sa kohe ära ei lähe, siis ma tulen rajalt maha, sest mul on NII raske.
41. kilomeeter – jalad on nii väsinud, tee peal on kollase märgistusega tõmmatud bussirajad, vaatan neid jooni ja mõtlen, et ma ei suuda jalgu nii kõrgele tõsta, et sellest joonest üle astuda. Viimane kilomeeter tõusu ja ongi kõik.
Mul võrdlusmoment teiste maratonidega puudub, aga kui vaadata numbreid, siis Istanbuli maratonirajal oli 425 tõusumeetrit – see tähendab ligi pool kilomeetrit otse taevasse. Tallinnas oli tõusumeetreid üle kolme korra vähem, vaid 130. Lisaks oli maratoni teisel poolel tugev vastutuul, paljude hinnangul ligi 15 m/s. Aga, kes seda ette teadis, et see nii raske rada on. Maratoni kodulehel oli ju kirjas – it is a fast and easy track! Türklased – püüavad haneks tõmmata igal meetril :)!
Jään oma maratonijärgset õnnetunnet ootama, ehk tuleb see homme või ülehomme!
Aga igal juhul järgmisel teisipäeval Jooksupartneri ühistrennis näeme!

Triin