Minu esimene, õnneliku lõpuga, maraton ehk lugu sellest kuidas peaaegu kõik läheb valesti

by Helen Jürjo
Kui ma poolteist kuud tagasi langevarjuga hüppamas käisin, siis ma enne jubedalt põdesin seda minekut - sest kui 4h koolitusel räägitakse 3h45min jooksul sellest, kuidas ja mis kõik võib valesti minna, siis jääbki ju tunne, et miks siis peaks hästi minema? Aga läks :) Kui jätta mainimata väljahüppel keerdu läinud liinid, mis pidi lahti keerutama, aga see oli lihtne...

Aga - maraton! Ma ei arvanud üldse et midagi võiks väga valesti minna, aga no peaaegu kõik läks! Kui üldse meenutada, miks ma tahtsin maratoni joosta, siis 2006 oli meil lennu kokkutulek, kus paluti kaamerasse vastata eksprompt küsimusele: "Mida Sa soovid saavutada järgmise 10 aasta jooksul?" Nii lambist küsimus ja mingeid ideid ei olnud. Klassiõed mu kõrval ütlesid, et sooviks pere luua, kes soovis teist last, kes soovis kokku 3 last. Minul istus pooleaastane Jete süles ja lapse soov oli hetkel rahuldatud. Vastasingi siis, et mina sooviks läbida järgmise 10 aasta jooksul maratoni. Ja kell läks käima siis... Hoopiski tuli enne teine laps, kahe lapsega ei jõudnud trenni ega midagi ja aastad muudkui tiksusid ja igal kevadel ma arvestasin, mitu aastat on mul veel aega oma väljahüütud eesmärk täita. Ma ei suuda ära tänada oma sõpru ja laste sõpru, kelle abi ma olen korduvalt ja korduvalt kasutanud, et saaks ise trenni lipata ja lapsed külla viia. Hea, kui kord-paar nädalas jõudsin oma sörgile. Sel suvel viisin aga lapsed 3 nädalaks Saaremaale ja mõtlesin, et nüüd või mitte kunagi. Võtsin omale treeneri!! Ma ikka muigasin varem natuke, kui meievanused veteranieelikud järjest omale treenerid võtsid ja treeningkavad tegid. Enam ei muiga. Nii mõnus! Suurim aitäh minu kavatreenerile Einarile! Ega ma talle küll kohe ei tunnistanud, et ma ikka sooviks sügisel maratoni joosta, noh piinlik natuke 2 kuud enne seda siis treenima hakata. Aga pulss kukkus treeningutel mühinal ja head tulemused võistlustel innustasid takka. Poolmaratoni rekord 1:38 ja 10 km rekord 46min sisendasid vaid soovi ühele eesmärgile. Kui ma siis veel nii "hulluks" läksin, et kolmeks päevaks Haanjasse jooksulaagrisse sõitsin Jooksupartneri pundiga, siis peale viimase päeva 30km julgesin oma soovi siis treenerile välja öelda - prooviks selle maratoni siis nüüd ära! Korras, sai välja öeldud :) Einar tegi kava ringi natuke, kus viimasel real ilutses: P.9.09 PIDUPÄEV - Maraton!!! Et kõik ei oleks lõpuni lust ja pillerkaar, siis juhtus see, mis juhtub tihti - välja hakkasid lööma vigastused. Peale Ülemistet valutas päev läbi achilka. Siis lõi ühes trennis valu põlve ja siis sääremarja. Siirdusin apteeki ja muretsesin omale sportlase aksessuaari - jäägeelikoti. Õhtune rituaal AK ajal oli jalgu külmas hoida. Siis saabus viimase trenni aeg - kolmapäeval. Astmaatikuna on mul iga jumala trenn piip kaasas. Igaks juhuks. Umbes igal viiendal trennil läheb vaja. Ja sel viimasel korral jäi piip maha. Peale soojendusjooksu ja paari kiirendust oligi hing kinni. Piibuni jõudes oli hapnikupuudus juba nii suur, et organism ei tulnudki sellest enam välja korralikult. Kasutasin kodus oma piipu, niiet süda läikis juba, kuid ei midagi. Kui laupäevaks ei olnud olukord paranenud, siis lapsed külla taas ja erakorralisse - tilguti veeni ja hapnikumask pähe. Röngten näitas tüüpilist astmaatiku kopsu. Võtsin julguse kokku ja küsisin arstilt, kas ma maratoni võin jooksma minna. Kartsin et saan korralikult peapesu. Ta ainult ehmus alguses, et kas kohe? Kui täpsustasin, et ei, homme, siis ta ütles, jah mine jookse! Sain positiivse energiasüsti selle sõnumiga :) Paraku õhtuks ikkagi ei taastunud hingamine. Süüa ei tahtnud peaaegu terve päev, sest need astmarohud ajavad südame läikima natuke. Kui kell 23 voodisse läksin, siis olin suhteliselt kindel, et sellise hingamisega ma ei stardi, kui korralikult välja ei saa hingata. Öösel kell 1 aga läks uni ära ja avastasin, et hingamine oli korras! Sündis otsus starti minna! Kell 6 pudru/kohv sisse, dressid selga ja 6:30 läksin testjooksule. Jooksin külavahel 3 km tempoga 5.05 umbes, et testida, kuidas hingata on. Talutav oli. Läksin asju pakkima...

Start! Enesetunne oli super. Stardikoridoris nägin Merikest, Andrest, Urmast, eesmärk kõigil sarnane. Andres lubas teha mulle tempot. Kohe ei julgenud 3:30 pundi sappa võtta, hoidsime vahet nendega natuke. Proovisin hingata hästi pinnapealselt, mitte sügavalt, sest sügavalt väljahingamine oli kinni. Kõige ebameeldivamad olid joogipunktid. Kui joogipunkt hakkas lähenema, siis kirusin endamisi, et jälle - jooma ju pidi, aga see lõi hingamise sassi taas ja pulsi lakke. Niikuinii oli mul täna keskmine pulss 20-30 võrra kõrgem kui muidu, sest tarbitud astmarohud ajavad südame puperdama ja käed värisema. (PS. ei tasu kadestada neid norra astmaatikutest suusatajaid, kes astmapiipudega endale seaduslikult dopingut manustavad! ma annaksin mida iganes, et mu kopsud terved oleksid!).

21 km vaheaeg oli 1:45. Keskmiselt 5min/km tempo. Ideaalne! Just seda ma sihtisingi nagu algselt oli plaanitud enne hingamise jama. Olin jube rahul. 23 km peal sain Einarilt geeli - olin neid 2x trennis testinud ja kõik oli korras. Loomulikult ei olnud korras võistluse ajal enam - peale geeli hakkas kohe pistma. Teravalt. Kannatasin tempot alandamata 2km joogipunktini, vesi peale ja pistmine kadus ära õnneks. 28km oli siis kõik ilus läbi. Kopsud hakkasid valutama. Kohe korralikult. Langetasin tempo umbes 5.15 peale. Käskisin Andresel eest ära minna, mis ta minu pärast ikka tiksub. Kogu aeg läks valusamaks. Arvasin, et mu kopsud lõhkevad rinnus. Aga 30 km peal katkestada ka ei tahtnud ju enam. Tiksusin edasi, tempo muudkui langes. Vahepeal mõtlesin - kui irooniline - oma sünnitamised ma tegin kõik ilma sünnituskavata ja plaanideta. Mõtlesin, et sünnitamisel on kõige tähtsam ju ainult üks - hingamine. Ja nii lihtsalt need sünnitused läksidki. Ja nüüd, joostes, kus mu hingamine oli? Maratoniks ma tegin kõik muud plaanid trennidest kuni võistluse tempovalikuni ja kordagi ei mõelnud hingamisele mis osutuski komistuskiviks... Kõik jooksid mööda, sel hetkel see mind enam ei huvitanud, mõtlesin ainult kauguses paistvatele kirikutornidele ja sellele, et pean sinnani jõudma kuidagi. Tempo sujuvalt langes muudkui - 5.15, 5.28, 5.45, 6.00, 6.23.... 40 km oli 6.52 ja siis hakkasin käima. Nii valus oli rinnus. Viimased km kõndisin, sörkisin vaheldumisi lõpuni. Lootsin, et 3:45 tempomeistri punt minust siiski mööda ei lähe. AEG 3:46.37! Pärast vaatasin, et tempomeister tuli 3:47 :). Finišis tahtsin VETT! Sain seda :) Nägin Andrest ja sain esimese õnnitluse. Päris hea tunne oli siis. Aga mitte pikalt :) Istusin maha, et oodata Urmast. Siiani on tema mind finišis oodanud, sel korral oli siis lõpuks vastupidi. Nägin ta ära ja siis läks kiireks. No nii paha hakkas! Sees keeras ja iiveldas... Sain dressid selga ja 2 tundi ma põhimõtteliselt istusin lihtsalt oma kile sees ja kopsud olid nii valusad ja nii paha oli olla. Istusin prügikasti kõrval, kui oksendada peaks tahtma. Tahtsin, aga ei tulnud. Vaatasin, kuidas kõik maratonialas elavalt muljetasid ja sõid, mul ei läinud mitte midagi alla. Viskasin külili oma kile sisse, see asend leevendas kopsuvalu. Üks murelik kaasjooksja tuli mu juurde ja küsis, kas kõik on korras, kas peaks arsti kutsuma? Väga armas temast. Tänasin teda ja ütlesin, et üks sõber mul juba läks uurima, kus med.punkt asub. Venitasin siis ennast kiirabitelki. Arst kuulas, kopsud olid väljahingates kinni. Sain maski pähe. Istusin seal ja vaatasin kuidas kanderaamil toodi üks 10km jooksja, kes oli täiesti pilditu ja akontaktne. Tilguti alla... Teine 10km jooksja pikutas kõrval tilguti küljes ja oksendas. Mõtlesin, et mul ei olegi kõige hullem olukord.

PS. koju tulin siiski karikaga! Meie firma oli osavõturohkeim kollektiiv. Võtsin siis kontoriesindajana väljakuulutatud karika vastu Rennalt! Aitäh Renna, kõige eest! Proovin selle karika siis tehasesse viia, sest nemad ju selle osalejate arvu meil nii suureks paisutavad igal aastal.

Kõik. Sain oma lapsed kätte taas sõprade käest. Taas tänan väga Meelist, Liisit, Jakobit mu lapsi majutamast ja kantseldamast maratoni eel ja ajal. Taastasin kodus natuke oma kahte kaotatud kilogrammi ja hakkan nüüd lillaks muutunud varbaküüsi punaseks värvima. Ma ei saa jätta mainimata, et see umbes 15-minutiline aeg jäi natuke kripeldama, mis oleks olnud ehk saavutatav, kui kopsud ei oleks alt vedanud. Aga võibolla ongi see hea, siis ei ole järgmiseks korraks ajaline latt nii kõrgele aetud ;)