Lillelapse meenutused Jooksupartneri Hispaania laagrist!

Mõtlesin pikalt, kas olen õige inimene kirjutama ülevaadet toimunud Hispaania laagrist. Olin seal siiski pigem puhkaja kui sportlase rollis. Kuid usun, et nii mõnigi inimene on jätnud ehk seepärast laagrisse minemata, kuna kardab, et tema vorm pole selleks piisav ning ta jääb kõigile jalgu. Siinkohal ongi minul ideaalne võimalus kõik kahtlused hajutada ning julgustada kõiki osalema järgmise aasta Hispaania jooksulaagris. Mis muidugi ei tähenda, et ei võiks osa võtta ka väiksematest Eestis toimuvatest laagritest.

Kuidas see kõik alguse sai?
Minu tutvus Jooksupartneri seltskonnaga sai alguse eelmise aasta Marathon100.com jooksuprojekti raames. Seal sain endale treeneriks Margus Pirksaare, kelle taktikepi all hakkasin oma jooksuvormi lihvima, et joosta edukas SEB Tallinna Maraton. Üheks ettevalmistavaks osaks sai ka osalemine Jooksupartneri Nelijärve jooksulaagris. Ei hakka kirjeldamagi, kui hea emotsiooni see laager andis, sest antud jutt keskendub ju siiski Hispaania laagrile. Selle emotsiooni pealt sai tehtud ka otsus ühinemaks "oranži" jooksuklubiga. Ühinemisel sain klubiliikmete meililisti, millest hakkas silma kevadise Hispaania jooksulaagri teema. Kuna siit-sealt sellest ka kuulsin, siis võtsingi salamisi mõttesse, et kui saabub kevad, lähen mina Jooksupartneriga Hispaaniasse. Mõeldud-tehtud!
Kogu laagri pikkuseks on üks kuu. Kuid iga osaleja saab valida endale sobiva perioodi, kui pikalt ta laagris olla soovib. Planeerisin oma minekut koos Moonikaga, kellega jõudsime arusaamisele, et üks nädal on ilmselgelt liiga vähe. Seega saigi meil broneeritud piletid 17ks päevaks Hispaania päikese alla.

Üldine eluolu
Laagrisse minnes puudus mul igasugune plaan, milleks valmistuda ja mida teha. Kuid teadsin, et liigutamist tuleb piisavalt ning selle pärast muretsema ei pea. Eelmise aasta sügisest piinas mind ka jalavigastus, mistõttu minu jooksukilomeetrid enne laagrit olid suhteliselt olematud. Kuid see ei heidutanud. Teadsin, et laagris on kohal oma ala asjatundjad, kes kindlasti aitavad nõu ja jõuga, et antud aeg saaks piisavat aktiivselt veedetud.
Algus laagrile ei olnud just kõige meeliülendavam. Kohale jõudes avanes lennujaamas trööstitu pilt - vihma sadas ja temperatuurinäidik üle 10 kraadi ei näidanud. Tekkis juba mõte, et milleks ma siin olen ja millal läheb esimene lend tagasi Tallinna. Eestis oli sellel hetkel kevad täies hoos – päike ja mõnusad plussid. Kuid mis seal ikka. Kui sai nii kaugele juba tuldud, siis tuleb see ka lõpuni teha, sest nüüd saab ju ainult paremaks minna. Ette ruttavalt võin öelda, et läkski ning ületas kõiksugu ootusi, mida olin eelnevalt püstitanud.
Laagris võis kohata kahte tüüpi inimesi – ühed, kes valmistusid treeneri plaani järgi mingiks konkreetseks maratoniks ja teised, kes tulid lihtsalt toreda seltskonnaga aktiivset puhkust veetma. Mina esindasin teist gruppi – plaanita aktiivne puhkaja!
Elamiseks oli broneeritud maja, mis oli jagatud eraldi sissepääsuga korteriteks.

Minu rõõmuks oli mind paigutatud ühte korterisse Moonika, Anniki ja Jaanikaga. Nagu järgneva 17 päeva jooksul selgus, oli tegemist ideaalse comboga. Kui mina ja Anniki olime nö laagri ”lillelapsed”, kes ei valmistunud ühekski maratoniks ja tegid oma trennid peamiselt mäkke ronides, siis Moonika ja Jaanika järgisid treenerite plaane. Moonika sihiks oli Zürichi maraton ja Jaanikal Londoni maraton. Selline kooslus toimis suurepäraselt. Kuna elamise korraldamine ja toiduga majandamine oli korteritepõhine, siis oli kõik meie endi nelja otsustada, mida ja mismoodi teeme. Kui esialgu kartsin, et suured käärid võivad tulla toitude osas, siis sellega läks kõik valutult. Oleme kõik lihtsad inimesed, mistõttu sai ka päeva menüüd kerge vaevaga paika. Meie plaan oli teha lõunaks alati midagi toekat (riis, pasta, tatar) ning õhtuks midagi kergemat (supp, salat). Et rahaliselt säästlikult arveldada, siis tegime alati valmis u 2 päeva toidu koguse. Hilisemad kalkulatsioonid näitasid keskmiseks toidukuluks 5 eur/päev. Meie korteris oli peamiseks kokaks Moonika. Tema tehtud road oli lihtsad, kuid ülimaitsvad, mistõttu keegi teine väga kööki ei trüginud.

Aktiivse puhkuse osa
Kuid milline nägi siis välja mitte maratoniks valmistuva laagerdaja päev? Igal hommikul oli kõigil võimalus teha lühike (u 25 min) jalutuskäik, et keha üles äratada ning kõht pudruks ette valmistada. Erinevalt tublidest sportlastest käisin ainult esimesel paaril päeval jalutamas. Põhjus – minu trennideks olid pikad matkad, mis sisaldasid endas juba piisavalt kõndimist. Paaril korral olin ka nii tubli, et karastasin ennast külmas basseinivees.
Nagu kord ja kohus ootas igal hommikul kl 7:45 kõiki ärkajaid-jalutajaid kuum puder made by mr Pirksaar. Kuigi minul pudrusoolikas puudub, ei suutnud ma mõnel hommikul auravale pudrule siiski vastu panna ning lasin peatreeneri poolt valmistatud hommikusöögil koos ohtra moosiga hea maitsta. See garanteeris mõnusa energiahulga ees ootavaks päevaks.
Seoses minu jalahädaga, ei planeerinud treener mulle jooksutrenne. Pigem oli eesmärk teha pikemaid matku ning seeläbi tutvuda kõigega, mida sealmaal pakkuda on. Õnneks ei pidanud ma üksi matkama, sest laagris oli tuntud matkasell Anniki, kelle sappa ma ennast järgmisteks nädalateks pookisingi. Hiljem liitus meiega ka Annika. Nii me siis alati pärast kehakinnitust pakkisimegi seljakotid koos kõige vajalikuga ning asusime erinevaid mägesid vallutama. Kuna päevad kujunesid pikaks, siis oli oluline, et energiavarud otsa ei saaks. Seetõttu oli oluline kaasa pakkida piisav kogus toidumoona. Minu lõunapakikese moodustas pea alati eelmiste päevade toidujäägid – riis, tatar . Peab tunnistama, et need pole iialgi nii hästi maitsenud, kui pärast 3-tunnist tippu ronimist ja kivil istudes miljonivaatega jalga puhates.
Matkade pikkused ja raskused varieerusid sõltuvalt sellest, mida treener ütles. Mõned päevad olid kergemad, teised jällegi raskemad. Seega plaaniti matkad kolmest tunnist kuni seitsme tunnini. Peab ausalt tunnistama, et minu ja Anniki puhul plaanid tihti paika ei pidanud ning esialgu kokku lepitud marsruudid said spontaanselt muudetud. Meie uudishimu suunas meid tihti rajalt kõrvale. Nii me võisimegi tippu ronimise asemel avastada ennast hoopis mereäärsest koopast. Kuid just sellised otsused teevadki matkad lahedaks ja meeldejäävaks. Ilma selliste põigeteta poleks me avastanud kaljudevahelist randa, leidnud ennast ümbritsetuna lasketiirust kõlavatest paukudest, näinud mahajäetud linna või kohanud hispaanlannat, kes olla käinud Eestis. Sellised kõrvalekalded said suuresti teoks tänu sellele, et Anniki kindel tagumikutunnetus suunas meid alati koju tagasi. Mis siis, et võib-olla mõned tunnid plaanitust hiljem.
Lisaks seiklustele sai muidugi vallutatud ka lähedal asuvaid tippe (Montgo, Sierra del Aitana, Cima del Puig Campana jne). Kui ilm oli hea, siis avanesid nendelt mäeservadelt imelised vaated. Ükski pilt ega sõna ei suuda neid nii hästi edasi anda, kui ise sealt pilvepiirilt vaadates. Olles pisut kartlik kõrguste suhtes, kujunesid need ronimised kohati isegi suureks eneseületuseks. Toetudes ühele ainsale kivile ja vaadates üle parema õla hakkas jalg ikka värisema küll. Kuid õnneks oli matkaseltskond alati julgustav ning üheskoos me neid tegusid tegime. Tippu jõudes ootas meid alati matkajuhi Anniki poolt teadlikult kaasa võetud tipu-õlu.

Lisaks ohtralt matkamisele, sai vahepeal tehtud ka mõned jooksutrennid. Neid pidin tegema üksi, sest teised matkasellid (Annika ja Anniki) tegid laugemaid tõusujookse. Kuna minu jalg oli selline nagu ta oli, siis Margus soovitas pulsi ülessaamiseks võtta natuke karmima tõusunurgaga radasid, et pulss ikka korralikult punasesse saada. Siinkohal ongi hea rõhutada, et kui tuled laagrisse, siis saad teha nii palju mäkkejookse kui süda lustib. Neid siin jagub. Lausa liigagi palju, pigem on lauget maad lõigutrennideks keeruline leida.
Pärast päevaseid trenne ootas kõiki mõnusalt kosutav basseinivesi, kus sai koormusest räsitud jalgu veidi turgutada. Mõned minutid külmas vees ning olid kui uuesti sündinud ja valmis uuteks trennideks. Aga nagu ikka – tark ei torma. Kui päevane trenn (olgu selleks siis matk või tõusujooks) ja jalaturgutus tehtud sai, oli aeg püüda päikest ning mõnuleda basseini ääres. Pean tunnistama, et esimesed päevad möödusid koos jopega. Nii kui päike pilve taha läks, oli natuke jahe ning kaasa võetud jope oli ideaalne soojaandja. Järgmistel päevadel (kuni laagri lõpuni) ei pidanud aga jopet enam kaasa võtma. Päike küttis mõnuga nii, et põhjamaa külmast tulnud kehad said mõnusalt pruuniks praetud. Viimastel päevadel jäi päikesevõtt aina lühemaks, sest kaua sa ikka ennast küpsetad.
Lisaks basseini ääres peesitamisele sai mõnel päeval tehtud ka lühike lõunauinak. Mina jõudsin oma esimese uinakuni küll alles esimese nädala lõpus, sest kogu aeg oli tegemist ja uudistamist. Kuid tublidele sportlastele on see kindlasti vajalik osa laagris.
Kui puhkamised tehtud said, ootas ees päeva teine trenn. Igaüks järgis jällegi oma plaani. Minul oli peamiselt kerge sörk või kõnd. Ühel korral õnnestus ka fartlekki teha. Eesmärk oli ennast kl 18 algavaks ÜKE-ks ette valmistada. See oli kellaaeg, mil kõik laagerdajad kokku tulid ning järgneva 30 minuti jooksul erinevaid kere- ja käteharjutusi tegid. Kasutusele võeti kõik, mis polnud kuhugi kinni naelutatud – kivid, pallid, matid, piimapudelid, veekanistrid, teised laagerdajad või oma enda kere. Harjutusi tehti peamiselt ringtreeningu põhimõttel – 1 min harjutust, 1 min puhkust. Minule isiklikult meeldis, et harjutused olid omandanud põnevad nimed, mis tegi nende tegemise lõbusamaks – disko, lüpsja, russian-twist, hitler, star, skiier, ämblik jne. Kõik omamoodi keerulised ja rasked, kuid väga vajalikud. Iga ÜKE lõppes kätekõverdustega. Kui Chuck Norris tegi kõik ära, siis meie eesmärk oli alati üks rohkem teha. Siinkohal nägingi enda arengut kõige paremini. Kui esimesel päeval suutsin vaevu-vaevu 7 teha (piinlik küll, kuid nii see oli), siis viimasel päeval tegin kõik ja ühe veel lisaks (kokku 40)! :) Kirsiks tordil olid venitusharjutused ja jällegi väike turgutus basseinis.

Vaba aja sisustamine
Päeva oodatuimaks hetkeks oli õhtusöök. See oli aeg, kui kogunesime ühise laua taha ning muljetasime, kes mida päeva jooksul tegi. Kui sportlased rääkisid pigem oma pulssidest ja tempodest, siis meie Annikiga jagasime oma emotsioone seiklustest, miljonivaadetest ja tõusumeetritest.
Üldiselt toimusid söömingud korteritega paika pandud gruppides, kuid mõnel korral tegime ka ühiseid grilliõhtuid või käisime väljas söömas.
Pärast sööki oli aga kõigil jällegi vaba aeg ning igaüks võis sisustada seda vastavalt enda soovile. Kuna mina olin tulnud Hispaaniasse pigem aktiivselt puhkama, siis võtsin ka õhtuid vabamalt ning varakult magama ei kippunud. Sai käidud nii Denias laagris olnud ratturite juures tantsupeol kui niisama kohaliku linnakesega tutvumas. Samas sai tehtud ka mõnusalt spontaanseid istumisi ja jutustamisi laagri seltskonnaga – kord ühes korteris, kord teises korteris. Nii juhtuski, et mõnel ööl jäid puhketunnid väga lühikeseks.
Nagu iga treeningplaani juures oli ka laagris ette nähtud puhkepäevad. See ei tähendanud küll jalad seinal puhkamist, kuid võis ka seda teha. Kuna ise olen piisavalt kannatamatu hing, kes peab pidevalt kuskil käima ja olema, siis möödusidki puhkepäevad suhteliselt aktiivselt – sai käidud shoppamas, rannas jalutamas ning niisama ümbrusega tutvumas.
See, milliseks kujuneb kevadlaager koos Jooksupartneri seltskonnaga sõltub suuresti sinust endast. Kui sul on häid ideid ja palju tegutsemistahet võib laagrist saada üks aasta oodatumaid sündmusi. Igasugused spontaansed ideed ja ettevõtmised on soositud. Nii sai ka mõned päevad enne ära lendamist korraldatud ühine pudrusöömine päikesetõusuga. Plaan oli hommikupimeduses rahvas üles ajada, puder valmis keeta ning randa põrutada. Kuigi kohale jõudmine võttis natuke aega (meie GPS Anniki jäi koju magama), siis vaatamata kõigele saabusime hämaruses kohale. Laotasime teki maha, nõud selle peale ja pidusööming võis alata.

Ootasime pingsalt päikesetõusu, kuid meie pettumuseks olime teinud väikese valearvestuse ning päike tõusis hoopis teistpoolt kaljut. Siiski ei vähendanud see meie emotsioone ja koosveedetud kvaliteetaja olulisust. Ühised hetked ja positiivsed emotsioonid ongi need, mis peaksid laagrist meelde jääma. Mitte kui palju oli keskmine pulss või läbitud kilometraaž :)

Loen kuid, päevi ja tunde järgmise ühise laagrini kuumas Hispaanias!

Jaana