Usk. Lootus. Armastus. Javeast Zürichisse

 Eelmise aasta laagri muljeid kuulates otsustasin, et järgmisel korral lähen ka. Kui sügisel nimed kirja pandi, siis jäin ikkagi äraootavale seisukohale. Tagantjärele ei saa ma isegi aru, miks lõplik otsus nii kaua aega võttis. Pikk laager tundus rohkem midagi „päris” sportlastele, pere ja töö kõrvalt raske teostada jne. USK laagri vajalikkusesse, vahetult enne kevadist maratoni, polnud just kõige tugevam. Toetav pere, treeneri kindel sõna ja veenvad sõbrad viisid ikkagi selleni, et jaanauris ostsin piletid Hispaaniasse ja 3 nädalat laagrit saigi teoks.

Enne laagrit jäin kopsupõletikku. 2 nädalat sain ainult vaimu treenida - raske oli uskuda, et kevadisest maratonist sel korral midagi välja tuleb. Hispaanias hakkas LOOTUS muidugi päev-päevalt kasvama. Laagrirutiinis sujusid treeningud ideaalselt ja motiveeriv seltskond aitas vaimu värske hoida. Esimest korda õppisin jälgima hommikupulssi (lihtne viis, kuidas hajutada hirm, et haigus või pikad treeningud liiga teevad). Hommikust hommikusse startisin kella 9-10 ajal treeningule – rõõmuga :) . Kõik ju läksid! Seda magusam oli lõunaks basseini äärde maanduda, jagada/kuulata teiste muljeid, nautida päikest ja parimat seltskonda. Õhtune ÜKE oli juba seltskondlik üritus, kus koos tehti ära kõik harjutused +1 treenerile ka. Ja kui vahel õigelt teelt vasakule eksid, siis on ikka su kõrval keegi, kes su õigele rajale tagasi aitab.

Minu laagri statistika:
24 päeva
485 kilomeetrit jooksu
60 tundi treeninguid
4 liitrit veini
1 püramiid

Paar nädalat hinge tõmmata ja pakkisin jälle tossud seljakotti ning kõik oli valmis nädalavahetuseks Zürichis. Sel korral lennati kohale mitmeid erinevaid teid pidi ja esimene ühine kogunemine oligi alles reede õhtul hotellis. Sellevõrra meeleolukam oli saabumine kui raudteejaamas „oranžid” vastas olid. Kiire tutvumisõhtu, söök ja puhkama.

Laupäeva hommikuks oli öine vihm järele jäänud ja varasele võistluseelsele soojendusele läksime lootusrikkalt, et maratonihommikul on ikka „maikailm”. Eriti mina, sest peale võistlusmaika oli kogu muu jooksuvarustus sel korral uus (ma tean kui riskantne see on, ega ma kellelegi sellest iitsatada julgenud).

Maratoni hommik (jeeee „maikailm”!!!) – traditsiooniline tatar, natuke kohvi ja mõni magus amps lisaks. Päikeseline särav sinine taevas. Imeliselt kerge olemine. Paigas oli enesekindlus, et põhiline eesmärk – joosta isiklik rekord – on teostatav. Kas see tulemus on 3.25, 3.20 või 3.15, ei omanud enam tähtsust. Tahtmine oli sel korral proovida joosta maratoni teine pool esimesest kiiremini.

Starti läksime viimasel minutil koos Jannoga, „ole tubli”- kallid ja kumbki oma stardikoridori. Nii rahulikku maratonistarti ei ole mul varem olnud. Esimese 5 km-ga oli selge, et täna on minu päev. Ma ARMASTAN head jooksutunnet – jalad on kerged, kõhus ei piina, palavus ei tapa, nägu läheb naerule. Emotsioonid on laes terve jooksu aja. Aju toodab õnnehormoone kiiremini kui keha laktaati. Kilomeeter kilomeetrilt jõudis kohale, et maraton on pidupäev, kogu tehtud töö tasub ennast ära ja ainult naudi.

Zürichi maratoni rada teeb 10 km tiiru kesklinnas, läbides uuesti stardi/finiši ala, ja siis 15 km mööda järve kallast edasi-tagasi ning lõpuks väikese haagiga finišisse. Rajaplaneering andis hea võimaluse tuttavaid näha ja omasid ergutada. Melu raja ääres oli koondunud kesklinna ja järveäärsesse tagasipöörde punkti. Ülejäänud tee oli aega endasse süveneda ning nautida vingeid vaateid üle järve mägedele ja linnale. 20-35 km hoidis meeleolu ja andis palju jõudu kui nägin, kuidas teisedki oma soovitud tempomeistrite ees või järel jooksevad. Ikka rõõmuga ja näpud püsti. Tehti super tulemused!

Koju jõudes otsisin sahtlipõhjast välja uusaastasoovide nimekirja, seal üsna ees on kirjas „Maraton 3.20” ja ma mäletan, et oma arust ma unistasin suurelt. Aga näed, elu on suurem kui unistused – julge uskuda, loota ja tee, mida armastad. Zürich PB 3.16!!!

Usu, lootuse ja armastusega,
Diana